Bürokraatia ja digiriik

Järgnev postitus on üks igavamaid, mida ma kirjutama pean. See toob mulle meelde need ebameeldivad raisatud tunnid-päevad-nädalad, mis on tegelikult üks tohutu suur osa sellest, mida me siin teeme. Kui inimesed minu käest küsisid nii esimesel-teisel-kolmandal ja isegi kuuendal kuul, et mida me kõike teinud ja näinud oleme, siis nende võib-olla et pettumuseks oli aus vastus, et ei suurt midagi. Veetsime oma aja oodates ja dešifreerides kohalikku "digi". Kurb on see, et endiselt peab aeg-ajalt sattuma vaidlustesse turistide või isegi inimestega, kes ise pole Uruguais üldse käinudki. Üks asi on kolm kuud mõnusalt rannaäärses linnakeses peesitada ja avastada kohalikku kultuuri, teine asi on suhelda ja läbi käia päriselt ametiasutuste ja inimestega, kes ei ole seal selleks, et sind teenida ja mõnusaid review'sid Google'isse saada. Need kaks maailma on väga erinevad. 

Nii siis.... bürokraatia!

Meie plaan nägi ette, et võtame Montevideosse üheks kuuks AirBnb ja püüame selle aja jooksul tegeleda oma immigratsioonipaberite ja uue kodu otsinguga. Uruguai on viisavaba 3 kuud, siis saad veel korra pikendada oma siinolekut kolme kuu võrra. See meid otseselt ei puudutanud, vähemalt esialgu tundus, sest plaanisime kohe alustada residendipaberite jändamisega. 

Olles mõnevõrra maailma asjadega kursis, teadsime, et mida soojem on kliima, seda vähem on kellaaegadest ja kuupäevadest kinnipidamist, et liialt põhjamaist teenindust siin oodata ei ole. Naiivselt arvasime, et kui ise oleme tublid, asjalikud ja tempokad, jõuame ehk ajutise ID-kaardini kuidagi kiiremini ja pole vaja paralleelselt viisaprobleemidele keskenduda. Nüüd teame palju paremini, et kõik mis saab edasi lükkuda, lükkub ja seeläbi olime mõni aeg illegaalid.

Eestis olles suhelnud Uruguai saatkonnaga Helsingis, sest meil endal seda ei ole, ning Eestit puudutavad küsimused lähevad seega Soome alla, käisime ka korra kohal oma paberihunnikuga, ning tundus et edasine protsess on päris selge. Eestist seda alustada paraku ei saanud, seega tegime residentsusprotsessiga algust kohapeal Montevideos. Meie taktika nägi ette paar korda tuimalt erinevatesse riigiasutustesse kohale marssimist, lihtsalt selleks, et saada teada, et igalepoole peab netis panema aja. Enamik kohti, kuhu me kohale sadasime, olid loomulikult valed. Õnneks nad ei osanud öelda ka, mis see õige koht olla võiks, nii et päevadläbi mingite taksodega ringi sõita ja end lolliks teha, oli üsna tavaline osa hommikusöögi ja lõunasöögi vahel. 

Kuna riigiasutustes pilti teha ei tohi, siis siin on pilt Monteka korteri rõdult

Nüüd, Internet on täis jutte ja hõiskeid sellest, et Uruguai on digiriik. Ma võin täiel südamel, siira aususe ja tugeva kogemusega (tulles Eestist, mis on kuulutatud samuti digiriigiks) kinnitada, et Uruguai ei ole digiriik. Neil võib küll igas liinibussis olla tasuta WiFi, see WiFi võib olla kiire, ja riigil on isegi, et midagi kodulehe sarnast, aga enamus ajast see ei tööta, on täis vigu, ning lõppude lõpuks, ükskõik mis paberid sa sinna viimaks sisse saades üles laed, tuleb sul siiski viia igale poole asutustesse ka füüsiliselt kohale, kus riigitöötajad tutvuvad sellega absoluutselt esimest korda. Kindlasti võib väita, et sellist ulmet, et üleslaetud dokumente näevad ka ülejäänud asutused või isegi samas asutuses töötav teine töötaja, ei ole. Minule meenutab see kunagi lapsena pappkastist ehitatud pangaautomaati, kus sa ise sees istuma pidid, teine inimene suskas sulle väiksest avast kaardi sisse, siis sa tegid "tuut tuut" ja andsid Monopoly raha teisest pilust vastu. Siiamaani tundub see päris täpselt kirjeldama kogu siinset digiajastut. 
Üldisemalt ka. Firmad ja inimesed kasutavad enamasti ainult Whatsappi, mõnel juhul ka Instagrammi, aga seal nad peaaaegu kunagi ei vasta. Järgmisel kohal on telefonikõned ja viimasel kohal siis koduleheküljed ja meilid. Üsna raske on asju ajada, sest firmasid ja inimesi ei leia lihtsalt üles ja ei saa kontakteeruda muudmoodi kui nende isikliku telefoni kaudu. Umbes, et kui üritad taaskord Amazon Prime Videot tühistada aga selle tellimuse lõpetamise veergu lihtsalt pole ja siis otsid abiosakonnast päris inimest taga. 

Ühe pildi ikkagi tegime. Võib-olla riigitöötaja, veekeedukann ja hai

Nii siis oli meie esimene tõeline komistuskivi riigi kodulehekülg, mis lihtsalt ei töötanud, kuhu pidime üles laadima oma dokumendid. Alustuseks tuleb ette päris palju registreerimisvorme, mis nõuavad sinult kohaliku traditsiooni kohaselt kolme-nelja nime. Sinu kaks eesnime ja (kaks) perekonnanime. Ainult ühe eesnime ja perekonnanimega inimesena on kohati üsna võimatu neid kohustuslikke vorme täita. Nii, et sisuliselt valid kas su nimeks on Mari Mari Tamm või Mari Tamm Tamm. Rääkimata sellest kui keeruliseks kujuneb hiljem selgitusprotsess dokumente näidates, et miks on dokumendis kirjas vaid Mari Tamm kui registreeruja on Mari Tamm Tamm vms.  

Nüüd, dokumendid peavad olema tõlgitud kohaliku vandetõlgi poolt hispaania keelde. Soomes olev Uruguai saatkond uuris välja ja kinnitas meile, et Uruguais kohapeal on üks tõlk, kes koostöös vandetõlgiga saab otse eesti keelest tõlkida meie dokumendid. Loomulikult, kui hakkasime riiklikust vandetõlkide summast otsima seda ühte eesti keelt tõlkivat inimest, kinnitasid meile mitmed tõlgid, et sellist inimest ei eksisteeri, küll aga kui me soovime, siis sloveenia keelest saab tõlkida küll.  Eesti ja Sloveenia on suure osa uruguailaste arvates sama riik. Juhul kui nad on üldse kuulnud emmast-kummast kohast. Siinkohal tuleb märkida, et segadus tekib, mitte väheste geograafia teadmiste tõttu, vaid sest hispaania keeles on meil Estonia ja Eslovenia. 

Pärast pikemat suhtlust Soomes oleva Uruguai saatkonnaga ning mitmete vandetõlkidega, kus esimesed väidavad, et jah on eesti keele tõlk, ja teised vaidlevad tuliselt vastu, et ei ole, ja klomp kurgus mõtleme, et kas me tõesti peame sõitma tagasi Eestisse, selleks et kõik dokumendid inglise keelde tõlkida ning uuesti apostillida, või riskida usaldada need postiteenuse kätte, jõuti järeldusele, et siiski on tõlk, kes tõlgib eesti keelt. Juubelduste saatel, saatsime oma hunniku dokumente sellele tõlgile, kes muide oli lihtsalt mingi Nõukogude Liidus õppinud uruguilane, kes kasutab google translatei, maksime hästi palju raha ja saime lõpuks oma tõlked kätte. Loomulikult unustas tõlk meile öelda kui need olid valmis, niiet pidime päris kaua ootama, uurima ja peale käima. Raha küsimine käis märksa kiiremini kui valmis tõlgetest teada andmine.

 See pani meid alguses imestama, aga vähemalt polnud asi nii hull kui kvalifitseeritud Uruguai raamatupidaja, kes pidi meile ühte dokumenti 5 korda tegema, sest ta tegi selle 4 korda valesti. Halb asi selliste "Oops she did it again"ide juures on lihtsalt see, et dokumendid aeguvad, ja aeguvad päris kiiresti, niiet kui sinust sõltumatutel asjaoludel keegi lihtsalt stabiilselt käkerdab ära hinnalisi pabereid, siis lõppude lõpuks tuleb riigiasutusest meil sõnumiga: "Computer says naaaaa", ja tuleb jälle algusest alustada. Ka seda saime me omal nahal tunda.
Mõned kuud edasi, kui läksin lõpuks oma ajutist dokumenti kätte saama, sain tõesti närvivapustuse. Selleks ajaks elasime juba oma majas ja selle asemel, et dokumendi järgi sõita Montevideosse, saime selle taotluse esitada Minasesse. Nüüd, Minas on hoolimata oma ägedast Sõrmuste Isanda nimest üks täielik shithole. Seal on üks tore keskväljak kaunite puude, suure Artigase kuju (sest igas linnas on mõned Artigase kujud, Artigase plats ja Artigase tänav. Nagu te nüüdseks hakkate mõistma - Artigas on Uruguai üks ainukesi uhkusi, kes tegelikult oli üks sõjamehest jota) ja kenamate majadega ümbritsetud. Veel Artigasest. Artigas on siin umbes nagu Stalin Nõukogude Liidus. Nagu ma ütlesin on temast kõrvaltvaatajale kerge üleküllastumus, eriti kui ta vaatab sulle otsa iga rahatähe, linnapildi ja isegi postmargi pealt. Tegemist on nagu Veerpaluga enne seda kui tuli välja, et ta on noh.. veits petis. Artigast peetakse Uruguai riigi rajajaks, kes ühendas hulga vaeseid, gauchosid, põlisrahvaid ja talupoegi ja andis hispaanlastele siin turpi.  Hiljem muidugi pandi toime ränk turpi andmine siinsete nende samade põlisasukate vastu ka. 

Kiri Artigastega teele

Minas asub Piriapolisest (kus paikneme meie) otse üles sisemaale, mitte kaugel, kergete küngaste vahel kunagine kaevanduspiirkonna administratiivne keskpunkt. Seal on immigratsiooniasutus, kus sõrmejälgede ja foto tegemise järel saab kätte oma dokumente. Kuna meil selleks hetkeks veel autot ei olnud ja bussiliiklus on Uruguais tõesti väga hea (sisuliselt saad igale poole kohale mugavalt bussiga, mis ei maksa ka mitte essugi), läksime kogu perega bussiga Minasesse. Kuna meie lasteaed lõppeb keset päeva ja reis Minasesse võtab siiski terve päeva, pidime oma vaese lapse kaasa võtma. Eriliseks raskuseks osutus sõrmejälgede võtmine. 

Minase keskväljakul ilus maja

Ma püüan teile esmalt kirjeldada, milline näeb välja keskmine väidetava digiriigi riigiasutus. Kujutage ette suurt kivist ruumi, õhksoojuspumba lekkega kergelt hallitavat seina ja trellidega aknaid. Sellise suure ruumi keskel on 6 tavalist kirjutuslauda asetatud nii, et töötajad istuvad seljad vastamisi. Lauad on väga tavalised, neil ei ole mingit kaitset ega piirdeid, töötaja töntsakad jalad vedelevad vabalt kõigile vahtimiseks. Laua peal on peenike monitor ja arvuti seljaga sinu poole kui sa toolile maha istud. Kõige paremini võiks öelda, et see on nagu 2000ndate alguse ühsikasutatav arvutiklass. Turvakaalutlustel on telefonid kõigis riigiasutustes, pankades, meditsiiniasutustes keelatud aga selle kohta pole keegi midagi öelnud, kui oma mälupulga arvuti USB auku topid, mõned juhtmed sealt välja kisud või töötaja sahtlisse tagantpoolt sisse vaatad. Inimesed teevad kõik usinalt klõpp klõpp klõpp ja on väga tähtsad.

Minuga tegeles üks mees, kes uuris ja puuris oma arvutit ja tegi vahepeal hiirega klikk klikk ja ütles kolleegile, et "ei saa". Siis lõpuks seisis selle keskealise härra taga veel 5 töötajat, kes kõik hurjutasid teda hiirel kasutama rullikut, et arvuti leheküljel alla edasi liikuda. Lisan siinkohal märkuse, et seda rullikut tollel päeval härra kasutama ei hakanud. Õnneks ükski nendest viiest töötajast seda ka ise ei teinud ega ette ei näidanud, nii et meie esimene reis Minasesse läks aia taha ning me sõitsime bussiga koju tagasi. Selleks hetkeks me veel ei teadnud, et sama situatsioon kordub veel kolmel korral. Närvid haiged, nägu punane ja vererõhk 120 trippisime niimoodi edasi-tagasi, istusime tunde suures saalis ja nokkisime seintelt 90ndate lõpu  Lauluväljaku peldiku rohelist värvi, dokumenti ei saa. Selgus, et kogu selle kammajaa põhjuseks on süsteemi uuendus ja töötajad lihtsalt ei olnud veel kursis, kuidas uue süsteemiga toime tulla. Oluline on siinkohal märkida, et süsteemi uuendus maandus tegelikult aastal 2022. Aasta oli 2024 kui me siis ootasime, millal see väga uus süsteem piisavalt selgeks saab, et sellest ka kasu oleks. Aga mis sul teha - viskad käed taeva poole ja lihtsalt karjud. 

 Immigratsioonis olime juba päris omad joped, iga kord kui immigratsiooni jälle tulime, tervitasid töötajad meid kergelt õnnetu ilmega ja kõik palusid oma lemmikpühakuid, et äkki täna on see päev, kui me saame võetud nii sõrmejäljed, tehtud dokumendifoto kui laetud need kõik ühele plastikkaardile, mille saab sealsamas välja printida. Kui lõpuks tuli see kauaoodatud päev ja ma sain teisel katsel (loomulikult esimene kaart tuli vale) oma kaardi, mille peal olev foto ilmestab sajaprotsendiliselt kui kopp ees mul kõigest sellest ja Minasest oli, hakkasid kõik 9 immigratsioonitöötajat plaksutama, sest olgem ausad - ime oli sündinud. Mulle hakkas see sats seal juba üsna perekondlikult tunduma, olime ju kõik päris palju aega koos veetnud ja lõpuks läbinud ka paraja katsumuse. Trauma toob kokku. 
Kuu hiljem olime tagasi Minases, meie lapse suure pahameele ja üüratute nõudmistega, mille eest ta on valmis sinna jubedasse kohta kaasa tulema, sest ka tema dokument vajas nüüd printimist. Õnneks saime selle esimese korraga tehtud. Soovisime üksteisele immigratsioonis head ja lisasime, et loodetavasti ei pea me üksteist enam kunagi nägema. 

Minase keskväljak Plaza Libertad

Kõik tundus korraks minevat enam-vähem okeilt. Kuid boonusüllatusena saime juhtumisi teada veel ühest takistusest. Kui käes on ajutine dokument, on vaja läbida veel üks kadalipp ning selleks on sünnitunnistuse üleslaadimine spetsiaalsele leheküljele. Meie sõprusringkonnas on üks immigrante abistav prullakas argentiinlanna, kutsume teda Debs, kes juhendab ja abistab meid selle pealtnäha ju mitte eriti raske ülesandega. Nüüd Debs ütles, et seda sünnitunnistust saavad laadida digiriigi lehele ainult kella 00.00st kuni 00.10ni ning iga teisipäev kuni neljapäev ainult 5 inimest. Ta lisas, et see ei ole vast kõige efektiivsem leiutis Uruguai riigi poolt, ja et neil on veel mõningast arenguruumi. See pidi olema üks põhjus, miks inimestel aegub 2aastane ajutine elamisluba ning siis tuleb kogu protsessi uuesti alustada, ning kõik vajalikult dokumendid oma koduriigist uuesti välja lasta, apostillida ja tõlkida. Mina lõin käega - mulle aitab.
Kuulsin, et mõned ekspatid elavadki ainult viisa najal - kolm kuud viisavaba, siis pikendus kolm kuud, siis väike reis üle Rio de la Plata Argentiinasse ja otsast peale.

Üks teine bürokraatlik näide on maja ost. Informatiivse osa ma jätaks teise peatükki aga ütleme nii, et meie mõistes notar, kes ostjate eest müüjatega suhtleb ja maja infot kontrollib, saab teise poole escribanoga spordibaaris kokku, kaasas suur portfel, milles on üks pastakas ja tempel. Müüja poole escribano annab tutvumiseks üle maja dokumendid. Need on eri suuruse, värvi ja vanusega dokumendid alates maja sünnist. Nüüd ostja escribano kisub ühest dokumendist väikse jupi paberit, millest saab siis üleandmisakt. 

Mõni aeg hiljem notaris tehingu vormistamine näeb välja nii: kõik istuvad ümber laua, notar ütleb "habla habla" ja võtab siis kuskilt välja kilekoti, mis on täis raha. Rahapakid jagatakse maakleri, müüjate ja iseenda vahel ära. Osa raha kantakse müüjale uue pangakonto kaudu, mille notar endale selleks tehinguks tegi. 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kaardiga saab maksta, Wifi on levinud, suurtes poodides on iseteeninduskassad ja inimesed teevad igale oma ärile Instragrammi lehe (kus nad küll ei suhtle) aga muus osas on nende digiriiklus küll ainult ilus unistus ja fassaad.

Digiriik eestlase jaoks ei tähenda sama, mis uruguailase jaoks. Raske on sellest enne aru saada, kui seda omal nahal järgi ei proovi. Ei saa pahaks panna, et uruguailase jaoks digiriik on arvuti olemasolu ametiasutuses ja pangakonto. Eestlase jaoks palju enamat. Tasemed on lihtsalt erinevad aga seeläbi õpime me, et kui internetis keegi räägib digiriigist, tuleb esmalt päris sügavalt järgi mõelda, mida see tegelikult tähendada võiks.