Teekond Tallinnast Montevideosse

 Täna täitus täpselt üks aasta sellest, kui me istusime oma pere ja kassihunnikuga Eestist lennukisse ja alustasime pikka reisi meie uude elukohta Uruguais. Elades paar päeva enne minekut Vanalinna ühes mõnusas Airbnbs, lahmisime sisse veel viimaseid sõõme sõpru ja sugulasi, mina tuulasin raamatupoes lapsele lennukisse tegevusi (sest iga kord kui ma midagi ostsin, sain kinkekaardi, niiet külastasin ühte armastatud Eesti raamatukauplust vist umbes viis korda enne minekut) ja sain ka võimaluse ühele meie kahest kassist tutvustada Raekoja platsi. Ma tundsin end jube uhkelt, et näitan talle tema kodulinna veel enne kui siit minekut teeme aga tema vist päris nii vaimustuses ei olnud kõikidest inimestest, kes pimedas Vanalinnas ringi tuulasid. Igatahes pakkisime kohvreid veel viimaseid kordi kinni ja lahti, lahti ja kinni, võtsime vastu otsuseid ja lootsime, et kogu see pikk reis - kaks täiskasvanut, üks kolmeaastane, kaks kassi, kaks kassi transpordikotti ja kokku kuus kohvrit, läheks kuidagi võimalikult kergelt. Tallinnast Helsingisse, sealt Madridi ja siis juba otselend Montevideosse - Uruguai pealinna. Hommikul tulid meile kaks kallist sõpra autodega järele, kuna ühte sõidukisse me mahtunud ei oleks, pakkusid nad, et viivad meid lennujaama kogu oma varahunnikuga. Uhkelt (tegelt mitte, üsna salaja) sõitsid nad keelatud alas Vanalinna meid eskortima ja siis juba viimased vaated Tallinna linnale. Kõige helgemalt mäletan ma aga sõbra auto mugavat tooli, mis auto keeramisel, end minu vastu surus ja mudis. 

                                                      Kitler keskaegsust mitte eriti nautimas

Lennujaamas ootasid meid minu ema ja vend. Olgem ausad, suht kõigil olid silmad märjad, peale kolmese, kes asjast veel niimoodi aru ei saanud nagu meie. Tema marssis uhkelt oma Lammas Shauni kohvriga check-ini ja ootas põnevat seiklust. Lihtsalt seekord ei plaaninud me niipea tagasi tulla. Süda saapasääres, klomp kurgus voolasime läbi väravate ja taha vaadates nägin ema ja venda pisardamas. Siiamaani teeb endalgi silma märjaks. Maailm tundub nii suur ja kauge. Hirm, et me kunagi ei näe, lasub üle igasuguse realistliku mõtte, ja isegi seal samas lennujaamas, 20 meetri kaugusel üksteisest, tundub nagu oleksin koridoris, mille lõpus on jube pimedus, ja nad kaovad sinna nagu kaob see lootus neid veel näha. 

Õnneks oli meil nii palju askeldamist kõigi oma nüüdseks ainult kolme kohvri, kahe seljakoti, lapse ja kassitavaariga, et muule keskenduda oli lihtne. Turvakontrollis kasse isegi eriti ei näpitud ja kuna meie kiisud on väga korralikud ja eeskujulikud, siis läks see, üks kardetud protseduure, üsna libedalt. Obstaakel, mis meil kasside transpordiga teisele poole maakera tekkis, oli see, et Madridist Montevideosse lendav Iberia lennuk olla väiksema kehaga kui muidu, ning seetõttu pidid kasside transpordipuurid olema tavalisest väiksemate mõõtudega. Loomulikult väisasime me tohutus hulgas Tallinna loomapoode, jõudes kahjuks kurvale tulemusele, et nii väikest puuri saada ei ole. Pidime leppima pehme transpordikastiga, mis võib kiisude sees olemise korral kuju muuta ja olla ebamugav. Mõte sellest, et ise kuskil kotis reisida ei ole üldse lahe. Tegime enda arvates kavala kompromissi. Õnneks meie nurrarid on väikest kasvu, üks eriti. Temale ostsime seljakoti. Et pistame ta sinna ja saame seljas ka kanda, sest olgem ausad: nelja käega, mis meil kahepeale on, peab tassima kolme käsipagasit, kahte kassi ja lõpuks veel kolme suurt kohvrit eksole. Seega pistsime Rondi seljakotti ja Kitler sai endale lahtivolditava sumadani. Sellel käisid mõlemad küljed lahti nagu lehvik ja kassil tekkis kohe kolm korda rohkem ruumi juurde. Pluss, mitte unustada, meeldivat võrkmaterjali, et ikka lennujaamu ka näha saaks. Lootsime , et saame Rondi ka sinna panna, siis on neil mõlemal ruumi külitada ja lebada. Küll aga päris nii ei läinud, sest kassid tahtsid kokku pannes üksteisele hoopis lõuga anda, mitte külitada ja lebada. Seega, kompromissitasime pidevalt, et väike Ronja saaks ka vahepeal natuke mugavamat ruumi. 

                                                                        Kassivedur

Kurb tõsiasi oli aga see, et kuigi saime kassid endaga lennukisalongi kaasa võtta, oli lennusõit nende jaoks nii traumeeriv. Ronja kivistus. Me saime küll loomaarstilt kaasa rahusteid, mis selgus, et on need samad kapslid, mida mina võtan iga päev närvivalu leevendamiseks, kuid aga üks see sama identne kapsel on kassile liiga suur, niiet pidime kapsli sisu jagama kümneks. See oli muidugi omaette keemiku ja narkomaania etteaste - võtta kapsel lahti ja kuidagi väga peene ziletiga jagada kümneks ja siis... Ja siis see probleem, et kuidas seda ladustada? Kümme imetillukest nimetut pulbrihunnikut, mida vajadusel hästi kiiresti ja lihtsalt ühele potentsiaalselt märatsevale kiskjale suhu toppida. Ja et võib veel tekkida olukord, kus lennujaama turvakontroll palub selgitust väikestele paberisse mässitud pulbrimäekestele... Loomaarst soovitas enne ka kodus kiisude peal testida, et kas mõjub. Miski looduslik vahend igatahes midagi ei teinud. Kui, siis jooksid mõlemad nagu napakad mööda tuba ringi. Aga see võis olla ka see teada-tuntud enne-kakamist-trall, mis kassidel tekib. Igatahes katsetasime siis seda närvivalu varianti. Kassid logelesid tunde ühe koha peal - järelikult töötas. 

Lennujaamas meid kinni ei võetud, ja paberinutsakud olid kättesaadavas kohas, niiet kui meie preili Kitler oma kotis märatsema ja mäuguma hakkas, üritasime küünte ja hammaste vahelt, mis oma uut hotellituba puruks kiskuda proovis nagu mõni lahe rokkstaar bad tripiga on acid, toppisime kollast pulbrit talle suhu. Loomulikult tähendas see, et Kitleri nägu ja suu ja huuled ja vurrud olid täis ilast läbi imbunud kollast löga. Enamus läks õnneks sisse. Aga nii kuis inimloomus on paratamatu ja tugev, on ka ühe väikese musta kassi võitlus vabadusega. Närvipulber suht midagi ei teinud, sest mustad käpad ikka susisid lukuvahet ja nagu sireenid New Yorki tänaval suutis meie vaene Kitler terve aja abipaluvalt kräunuda. See oli kohutav. Ta ei maganud, ta ei puhanud, ta lihtsalt kräunus. Tunde ja tunde ja tunde järjest. Aeg-ajalt, kui kell lubas, andsime talle jälle rahustit. Äkki see natuke aitas. Võitlus oli tuline, sest ta nii pissis kui kakas end igatepidi täis ja jätkas pääsetee otsimist. Kompromissiks said jalutuskäigud rihmaga lennujaamades. See talle meeldis ja siis ta ei mäugunud. Nii siis üks vanem jalutas uudishimulikku kassi, teine puhastas tema sõidukit ja lasi Ronjal seal lamada. Ronja oli tardunud. Vahepeal oli tõsine hirm, et ta annab otsad. Lihtsalt lootusetusest ja hirmust. Vägisi jootsime mõlemaid kasse. Toppisime märgi näppe suhu, kallasime kausikest neile vurrude alla ja lõpuks andsime süstlaga. 

Tallinn-Helsingi läksid kergelt. Kuna laps on meil väga rahulik ja asjalik, siis tema sai ise hakkama. Varasem lennukogemus ka olemas, isegi pikal reisil Washington DCsse, oli laps kogenud lendaja. Asi võttis aga traagilise ja väga musta pöörde, kui Madridi asemel maandus meie lennuk hoopis Barcelonas ja jäi sinna seisma. Siinkohal on päris hea, et sellest kõigest on aasta möödas, sest vastasel juhul kirjutaksin ma siia palju roppusi ja perverssusi arvestades, kui persse meil siit kõik edasi läks ja kui persses oli kogu teenindus lennukis. Kuna meie ümberistumine Madridis oli päris lühike, olime üsna ajahädas juba ilma takistusteta. Kokku saime umbes 3 erinevat põhjendust, miks lennuk ei jõua veel sihtkohta. Esimene oli, et kütus on otsas. Teine, see juba umbes tund hiljem, et meeskond peab vahetuma ja meeskond, kes meile siis peaks tulema, asub hetkel Madridis. Nii, veetsime kokku üle kahe tunni umbses lennukis, kui kass karjus oma hinge välja, meie igati viieline laps muutus rahutuks, endal on närvid püsti, et mis saab edasi. Me ei jõua oma viimasele lennule. Pidevalt küsides meeskonnalt, et mis toimub ja iga kord saades erineva vastuse. Tehniline viga, paha ilm, kütus, meeskond jne.. Helistasin lennukist Iberiasse, et on oht, et me ei jõua viimasele lennule, tahaks lendu muuta. Aga mulle öeldi, et äkki ikka jõuate. Ja kui lõpuks oli ikka väga selge, et ei jõua, läks lennukis levi ära ja ma ei saanud mitte kunagi teada anda, et me ei jõua. See muutis ka edasi kõik ikka väga persevärviliseks. 

Viimaks jõudes Madridi, südaöösel kui kõik oli kinni, tammusime silmad pungil ringi, et mis siis nüüd edasi. Otsisime Iberia lauda. Oodates kaks korda ilmpikkades inimridades, et selle teenindajaga lõpuks kohtuda, saadeti meid minema. "See ei ole Iberia laud" ütles mulle meesterahvas, kelle kohal oli punane silt IBERIA ja rinnas nõel sama firma nime ja logoga. Aga ei, "me ei saa teid aidata, sest me TEGELIKULT ei ole Iberia". Nii, siis jooksime mööda sabasid ringi ja lõpuks selguski, et mitte ükski nendest laudadest, kaasaarvatud miski hädaabilaud, mis oli avatud ühe väga unise ja pohhuistliku härra poolt, ei aidanud meid ega öelnud ka, mida edasi võiks teha. Viimases hädas, kui kassid olid pissist ja kakast ja kisast nii väsinud, et ohkisid vaid kräunuda ja laps magas kuskil riidehunnikus tooli peal, helistasin ma viimases hädas öösel Estravelisse, kelle läbi ma kogu reisi olin planeerinud, ning kes olid mind nii abivalmilt kogu minu kassimajandusega aidanud. Üks inglihääl võttis vastu ja pärast talle telefonitorusse nutmist ja tundes, et siia Madridi sitasesse inimvaenulikku unustuseauku me jäämegi, hakkas tüdruk kuskilt Saaremaalt toimetama. Kuna meil olid kassid, mis sai põhitakistuseks, ja kuna alanud oli uus päev, st me ei saa broneerida ühtegi hotelli ju minevikuks, oli asi üsna pasane. Ainsaks variandiks oli helistamine kõikidesse hotellidesse ja loota, et keegi võtab vastu ja me saame sinna minna kolme inimese ja kahe kassiga. Lähedal olev hotell pakkus kahte tuba (sest meid on palju) ja noh, loomatuba, siis 2000 euri kokku üks öö. Meie passisime ja ootasime kuni tütarlaps vudis läbi helistada kõiki kohti. Ja tõesti kõiki, sest lõpuks ulatas meile abikäe 60km kaugusel mägilinnakeses asuv pisike hotellike. Jah, üks tuba, kaks kassi. Tütarlaps broneeris meile toa ja ütles veel, et palun helista tagasi kui te kohale jõuate, mees telefonitoru otsas oli nii unine, et on võimalus, et ta vajub veel enne meie saabumist sügavasse unne ja me ei saa sisse. Tellisime taksobussi ja algas teekond mäkke. 

Minul läks loomulikult süda mega pahaks, sest olles paar tundi ohjeldamatult lennujaamas pisardanud ja neid ülbeid töötajaid sõimanud, millele lisaks oli kell kolm või neli öösel ja siiru-viiruline teekond mäkke pole kunagi päris minu moos olnud, siis palusime lahkel autojuhil (kes oli muide super abivalmis ja rõõmus ja tajus meie suurt tragöödiat) teha väike peatus, et saaksin kuskil mäe otsas veits tulutult öökida. Paus oli hea, sest Kitleri kast oli kakajunni täis, mille sees ta ringi laamendas, niiet mu abikaasa koukis seda vähemaks, et lahke autojuhi Mersu buss ei haiseks nagu värske pask. Onu oli nii lahke, et kui kohale jõudsime, ootas ta meiega koos ukse taga, et kas hotelli peremees ikka tuleb meile vastu nagu lubatud. Ja kui ta tuli, tekkis minus jälle lootus elule. Me saime tuppa. Meie ümber olid nii lahked ja kenad inimesed, kes mõistsid meie täbarat olukorda. Kassid - no problem. Öösel kell 4 saabumine - no problem. Väike mägihotell võttis meid vastu ja me saime kanda kinnitada. Kassid pargiti vannituppa, sest kogu see olukord vajas tõsist sekkumist.. Laps pandi voodisse tuttu. Kohvrid oli kiletatud ja me ei mäletanud, kus on hambaharjad, riided ja asjad. Otsustasime, et kassid peseme puhtaks ja leiutame neile pissikohakese ja siis lähme ise ka magama ning hommikul mõtleme edasi, mis saab. Sest kuna meie lennud olid sunniviisiliselt kahel eri piletil (Tal-Madrid ja eraldi Madrid- Montevideo), siis oli lennufirmade ja kõigi arvates meie koht kuskil voidis, eikusagil, eimillelgi. 

Kuna hotelli pererahvas oli südamlik ja mõistsid meie muret, leppisime kokku, et oleme seal nii kaua ühe päeva kaupa, kui vaja, kuna me ei teadnud, millal me Hispaaniast minema saame. Minul jätkus ergas ja sõbralik vestlus mu lemmik Estraveli töötajaga, kes siis aitas meil uusi pileteid leida.. Mis osutus superraskeks. Lende ei olnud ja need, mida oli, oleksime pidanud istuma eraldi - üks äriklassis, teine lapsega tavas. Piletihindadest rääkida ei ole mõtet, need küündisid 5000 euro kanti. Samal ajal suhtlesime ka kindlustusega ning üritasime saada Iberialt selgitus, et miks see lend siis hilines. Aga loomulikult ei saanud me kätte ühtegi lennufirmat... Kõige selle juures oli natuke lohutav teadmine, et meil on koht kus olla, laps saab end tühjaks joosta, ja kassid. Kassid muidugi ei vaadanud üldse hästi varahommikusele põhjalikule dušile, mille osaliseks nad said. Ega ei olnud ka lemmik elada vannitoas, kuid ma usun, et see oli parem kui kotis vangis istuda. Kohalikust toidupoest näppasime ühe pappkasti miljonipeldikuks ja jalutasime kasse nende tagasihoidlikuks lõbustamiseks toas. Kolm ööd hiljem saime piletid lennule. Hotelli rahvas lubas meil olla lahkumise päeval nii kaua kui vaja ja juba olimegi jälle teel lennujaama. 

Madridi lennujaam on üüratu, seega pärast pikka check-ini, turvakontrolli ja kõiki sabasid, tormasime esimese asjana ühte suurde eraldi tualettruumi ja päästsime kiisud kottidest välja. Jalutama. Kuna me tulime ikka mõnusalt varakult, veetsime mahuka koguse aeg sealsamas peldikus. Ilus mälestus. 

                                            

                                                                               Peltapidu

Lend oli tüütu. Laps magas ja oli lill, Kitler karjus terve 12h, Ronts kivistus. Ma ei maganud sekunditki, sest koguaeg pidi kontrollima, et kõik pisemad oleks alles ja nii korras kui vähegi võimalik. Nagu taevane kingitus, saime ka kõige kurjemad ja ebaviisakamad lennusaatjad, keda ma oma eluaja jooksul näinud olen. 

Ühel hetkel jäi Kitler vait. Reageerisime ohule terve relvastusega, sest see pidi tähendama, et midagi on juhtunud. Ta oli põgenenud. Kuidagi oli tema unistus täitunud ning ta oli suutnud oma koti luku lahti libistada ning vehkat teha. Ma ei mõista teda üldse hukka. Aga lennukis see lubatud ei ole. Hakkasime sahmima ja otsima musta kassi pimedas lennukis kuni üks hetk tuli meie juurde täiesti tüdinud ja tige stjuardess ja teatas, et ei ole lubatud kassi puurist välja lasta. Peale mõõdukalt õelat ütlemist, et ta põgenes ise ja me ei lasknud teda jalutama, muutus ta natuke lahkemaks. Üks teine reisija oli tabanud Kilteri pimedusest oma helkivate silmadega teda passimas ja viskas deemonile oma jope peale. Seega oli kuritegija tabatud ning edasi ootas vaid vana hea vangikong. Hoolimata kõikidest silitamistest ja suhkrusõnadest, olid kassid täiesti murtud. 

Pärast ca 12h lendu jõudsime kohale Montevideosse. Mitte keegi ei tahtnud kontrollida meie kasse, üldse midagi ei kontrollitud ja kõndisime sellest tibatillukesest lennujaamast umbes kümne minutiga välja. Värske õhk. Uus kodu. Nii hirmus ja nii lõpuks ometi. 

                                                    Väiksed väsinud lõpuks Montevideos