Montevideo - Mierdavideo
Montevideos pole peale oma uhke nime suurt midagi. Montevideo ise tähendab umbes, et "nägin mäge" või "küngast". Originaalis portugali keelest "Monte vide eu". Arvatavasti pärines maadeavastajatelt, kes nägid juppi maad ja ei osanud seda paremini kirjeldada. Või leppisid varem kokku, et kes esimesena rannikut näeb ja midagi välja hüüab, see võidab. Nii, et isegi Uruguai pealinna nimes ei ole midagi eriti originaalset või sügavamõttelist. Hiljem mõistate, et see on Uruguai ja selle elanike puhul kõige õigem kirjeldus. Ka nende au ja uhkus on üks suur ja ilus maja keset Montevideo keskväljakut, mis on ka enamvähem ainus klassikaline vaatamisväärsus linnas. Seda eksponeerivad nad kõikidel võimalikel piltidel kui midagi Uruguai kohta otsida. Võib-olla see seletab, miks Uruguais on äärmiselt keeruline leida postkaarte. Pärast peaaegu aastat otsimist, tean ma nüüd kahte kohta, kust neid saab. Enamasti kujutatakse Uruguai pildiotsingul just seda suurt maja (mille AI pani isegi minu pildi taha tutvustuses) ja ühte suurt liivast välja tükkivat kätt Punta del Estes (mis on isegi päris äge).
Montevideo ise lasub mööda lõputut rannajoont, kus on ca 22 kilomeetripikkune katkematu linnapromenaad ehk rambla, üle tee kõrguvad eelmise sajandi Miami väsinud pilvelõhkujad, palmid ja hulkuvad koerad. Nüüd, üks ilmselt kõige silmapaistvam asi linnas on kindlasti sitt. Kui keegi minu käest küsiks, siis ma lahkelt pakuks, et sitajunn võiks olla Montevideo vapil või kui googeldada Montevideo pildimaterjali, peaks seal kindlasti olema mõningased vahvad kakajunnid.
Tänavad on väga katki ja suurte aukudega, kuhu võib tõesti sisse kukkuda ja kadunuks jääda. Jalgteed on korraga lainelised, katki, auklikud, rebenenud, kuuest eri materjalist kokku klopitud ja täis üllatusi. Üllatusteks on loomulikult pabulad ja pask. Sitajunnid absoluutselt igal pool. Ega seda Montevideo linna jala käies vaadata ei saagi, sest siis kulged mööda eri värvi, tekstuuri, lõhna ja konsistentsiga nunnusid. Ma olen oma elus käinud kokku 23s riigis ja sellist sitajunniinvasiooni pole ma näinud mitte kuskil mujal. Hakkasime perega mängima mängu "Märka sitta esimesena". Pole tarvis öelda, et mäng ei olnud mitte selle peale, kes paremini näeb, vaid kes on lihtsalt kiirem. Kuna me jõudsime Uruguaisse oktoobris, mis on siinmail kevad ja väga palju kauneid lilli, põõsaid, puid õitseb ja lõhnab täiesti erakordselt hästi, oli väga kurb liikuda vaheldumisi erivärvilistest lõhnapilvedest mõruda, hapu, solgise ja muud eri sorti fekaalilõhnapilvedesse. Siin olles on mulle hästi selgeks saanud, mis vahe on kakal, sital ja pasal.
Nüüd kui proovida ettevaatlikult miiniväljal liikuda ja tõsta silmad korra maast kõrgemale, võib näha et Montevideo on linn nagu iga teine. Ja justnimelt iga teine, mitte nagu ainus New York või Haapsalu või Pariis või milline iganes esimene linn. Montevideo on kuhugi kasti unustatud ja surnud vanatädi garaaži koristades vanast pappkastist välja tõstetud õmblemisajakirjade vahele ära eksinud brožüür.
Majad on lihtsalt majad, liiklust on parajalt, keegi sõita ei oska, inimesed töllerdavad tänavatel, puuviljad veerevad sõiduteele ja bussid kihutavad 70ga kitsastel tänavatel. Hästi palju reklaamitahvleid, kes utsitavad sind ostma Motorola telefone, sööma saia ja ületöödeldud 90ndate tulnuknaised reklaamivad Pantenet. Minu lemmik on siiski majasuurune Luiz Suarez, kes kutsub sind sööma Argentiina burgeriketi einet rõõmsalt hamburger käes, jalkasärk seljas. Burksi peale Suarezel ikka hammas hakkab.
Jalutades mööda linna võib aeg-ajalt sisse vupsata üks erakordselt isikupärane ja kaunis Portugali koloniaalstiilis maja, mis paraku on peaaegu alati mahajäetud, lagunemas ja räämas. Siis korraks peatud ja mõtled, et wow, ilus. Muud majad on raskelt turvatud. Kui kesklinnast natuke kaugemale minna, on inimeste eramajad. Need on kõik üksteise külge ehitatud, igal majal väike jupp muru ja betoonist sissesõidutee ning piirdeaed. Nüüd aiad on need, mis minu spektritunnuseid arvesse võttes pea valutama panevad. Esiteks ei lähe loomulikult ükski aed kokku majaga selle sees. Aiad on ehitatud leidlikult ja need on jubedad. Igal aial on lisaks kõrgele traat- või metallehitisele kas elektrikarjus, lippide otsas ogad, okastraat või kombinatsioon kõigist eelmisest. Akendel on trellid. Aias on verekoerad. Nali, lihtsalt koerad. Järgmine aed on hoopis teistsugune ning olles kõik omavahel ühenduses, moodustub üks peadpööritav segadus, pikkuseks vaevalt mõni meeter. Siuke sotapota kaunistab enamus piirkondi. Küll aga siis võid sa üsna ootamatult jõuda getosse. Eelkõige saab sellest aru nii poes, kui näed, et viineri küljes on turvaelement, või visuaalselt, et majade katuste asemel on tarp, seintes on ainult aknakohad ja aiad on täis kõlbmatuid roostes rauajuppe, vanu ilma peadeta nukke ja kolmejalgseid koeri. Enne kui sa päris sellisesse piirkonda jõuad, on üks indikaator, mille me välja töötasime, mis aitab enne närvivapustust ja ohjeldamatut oksendamist ümber pöörata. Selle nimi on hobuse indikaator. Nüüd, kui jalutad ringi ja näed keset linna kilesse riietatud hobust söömas prügi, siis on aeg ümber pöörata ja tagasi minna. hobuse indikaatorist hullem ja selgem on lehma indikaator, aga siis on juba hilja. Paremad palad on politsei õnneks ümber piiranud ja ei lase ühte klassi inimesi sisse ja teise klassi kuuluvaid inimesi välja. Nii siis on Montevideo oma rahvastiku klassi poolest üsna mitmekesine. Pole ka ime, sest 1 miljon Uruguai 3st miljonist elab just seal. Küll aga on Uruguai üsna rassistlik riik, et tänaval liikuvate inimeste värvigamma on ühtselt latiino mixed with a little bit of white.
Rääkides veel turvatundest, siis kohalikud rääkisid, et ega nendel trellidel suurt mõtet ei ole. Kui ikka keegi sinu hurtsikusse sisse tulla tahab, siis ta seda ka teeb. Nii on traktoritega tõmmatud eest ära uksi ja ka seinu, kui ka turvafirmade pakkujad leiutavad erinevaid viise, kuidas su vara järele tulla. Naabrid on tavaliselt mestis. Loodetavasti ei sõnu ma oma saatust ära, kui ütlen, et õnneks on meil aastaringsed naabrid ja me saame üllatavalt hästi kõik omavahel läbi. Sellele on ehk kaasa aidanud meie mitteeestlaslik sisse tungimine oma naabrite juurde kookide ja küpsetistega kui oma majja kolisime. Ma väga loodan, et nad üks päev jõude ei koonda ja meie maja koos tükkideks ei võta. Kuigi ma väga hindan naabruskondade koos ettevõtmisi, ei võtaks see eriti kaua aega. Sipelgad näiteks tassisid meie tuttuue ehitatud peenra rohkete roheliste taimedega ainult paari tunniga tühjaks.
Ilusamatest asjadest rääkides, siis rambla Montevideos, mis jookseb mööda rannaäärt on tõesti tore. Tervisesportijad, niisama uitajad ja turistid naudivad seda imelikku piiri "Miami Vicei" linna ja mailmatuma suure ookeani ja ranna vahel. Inimesed istuvad suvalistes kohtades, joovad matet ja võivad tunde järjest rääkida oma tuttavaid taga. Elamine hetkes. Aga kõige kummalisemalt mõjuski vaade ookeanile. Vaatad kogu seda üüratut lompi ja oled olemas aga mõistad, et lombi taga ei olegi Soomet. See pani muretsema küll. Alati on olnud selline kindel turvaline tunne, et misiganes ka ei juhtuks, SukuLaku ja poro on teiselpool kohe ujumiskauguses. Või siis Saaremaa, aga see on peaaegu et mandri osa, niiet see ei loe.
Tunne oli igatahes päris kadunud ja tühi.
Comments
Post a Comment