Liiklus ja autolaadsed tooted
MIDA LIIGUB?
Uruguai liiklus- ja autokultuur erineb väga suuresti meie Eestis olevast sõidumaailmast. Alguses võib vist rääkida sellest, et autod on Uruguais väga väga kallid. Kui meil saab 20k eest päris mõnusaid suksusid ja mõnetuhande eest omale täiesti toimiva auto järelturult, siis siin 10k eest saad sa omale mõnerattalise panni, millel heal juhul on mõni uks ees ja/või rool. Hinnad on väga ulmelised ja absoluutselt mitte kooskõlas siinsete palkade või vajadustega. Näiteks 2020 väljalase BMW vähetuntum seeria maksis Eestis 20-30k, sama auto siin on ümmarguselt 70k. Ja nii umbes kolmekordsete hindadega on siin enamus mudelid. Kuigi Euroopa autot näeb siin pigem harva, valdav enamus on Hiina luure ja plastik, siis üks levinud (ja muuseas ka väga respekteeritud ja uhke) mark on Fiat. Eestis ehk mitte kõige populaarsema kuulsusega, siin ikka vaatad üle õla järgi kui Fiat mööda sõidab. Aga muidu on veel natuke Peugeoti, Volkswagenit (fancy kaup!), Hyundaid. Osadel neist on nimelt Brasiilias tehased. Aga kindlasti tuleks tähelepanu pöörata huvitavatele Hiina brändidele, millest mina (aga ma olen ka vähe autoteadlik tots) midagi kuulnud polnud. DongFeng, Chery, Jac, Great Wall (naljakal kombel mina alguses arvasin, et midagi Donald Trumpiga seoses, hoopis Hiina Müüriga), GAC, BAW, FAW, Geely. Nüüd on nad kõikjal minu ümber, üks naljakam kui teine. Päris levinud on ka kuulus Hiina elektriauto BYD. Uruguais on tegelikult kasutusel päris palju elektriautosid ning riik on Ladina-Ameerikas esikohal elektriautode kasutuse kohalt. Euroopaga võrreldes jääb muidugi alla, kuid lähim riik leviku poolest on üllataval kombel Eesti. Autode mudelid on kohati sarnased mõnele meie omale aga palju on liikvel väikseid maastureid ja kastiautosid. Volkswagen Golfi natuke nigel ja vildakas Lõuna-Ameerika vend on Volkswagen Gol, ja jah, see "f" seal Euroopa versiooni taga annab päris palju ka auto muudele omadustele juurde kui ainult üks "f". Muidugi mõned autod on omanikud ise ehitanud kastiautodeks. Nii et palju on selliseid huvitavaid kunstiprojekte ratastel, mille sees või otsas inimesed oma igapäevaseid toimetusi ajavad.
U(nknown) D(riving) O(bject)
Autod on parajalt mõlkis ja kohati erinevatest tükkidest kokku lapitud, sest kindlustussüsteem on üsna täbar. Minu isiklik arvamus on see, et paljud autotootjad saadavad oma praagi kõik siia Uruguaisse, kus see uus auto suure papiti eest maha müüakse aga see on juba eos katki. Nii näiteks on meie peaaegu tuttuus auto algusest peale ilmutanud tugevaid mõõnasid elektrisüsteemi osas (eelkõige lihtsalt ei tööta ükski asi armatuurlaual: kiirust ei tea ega midagi muud ka ei näe, muusikasüsteem otsustab ise, millal ta läheb kõvemaks või vaiksemaks ning ei allu ühelegi nupule, ja konditsioneerist tuleb kopituse lõhna). Korra juba garantiis käinud, öeldi, et on korras aga sittagi ei muutunud. Sõbrad ostsid täitsa uue auto ja neil autoaknad otsustasid ise liikuda ja samuti mitte alluda inimkasutusele. Ja siis veel sõber, kelle rool ei täitnud oma ülesandeid ja rullis omavoliliselt ringi nagu metsik hobune. Aga lõppude lõpuks on siin peaaegu võimatu saada ühendust ettenähtud esindusega (vt peatükki bürokraatiast) ja nii siis lõpuks lepidki oma sitaks kalli romuhunnikuga. Ja kui auto aknast välja vaatad, saad aru, et ka kõik teised lepivad ja ei nurise. Siis sõidategi kõik nagu mingi klounikonvoi - kelle aknad käivad kinni-lahti, kelle autost tuleb soovimatult kõva tümpsu jne. Aga ühes asjas on kohalikud kõik üksmeelel ja see on nimelt reede kuni pühapäev oma autot maailmale näitamiseks tuua! Autod pestakse kõik kaunilt puhtaks, pere topitakse sisse ja siis minnakse ramblale tiirutama. Eesmärgiks ongi hästi aeglaselt mööda mereäärt sõita ja aknast välja vahtida ning möödakäijad vahivad sind. Humoorikas, aga väga levinud ajaveetmisviis.
SISUSTUS
Kuna uruguailane on korralik korilane, siis need truckid ja kastiautod on neil alati täis erinevat, mis see sõna nüüd ongi, sodi. Nii on ka hästi näha ja tunda igasse autosse, kuhu ma roninud olen, selle omaniku ja tema pere kultuurituskihte alates väikseks jäänud lasteriietest kuni vanade toiduainete ja üheks suureks massiks kõdunenud mälestuste kogust. Ma olen õppinud, et kui leiad omale mõne kohaliku sõbra, siis enda ja tema sõpruse jätkamiseks on eriti oluline tema autosse mitte ronida, sest on asju, mida ajust pole võimalik kustutada. On raske ette kujutada, kui mitu küpsist ja kooki ma oma tagmiku all olen laiaks istunud, sest pererahvas on kinnitanud, et "ah see vana näru, selle peale võid istuda küll!" Ruumipuuduse osas ei räägi ma isegi sellest, et sul pole autos oma jalgu kuhugi panna, vaid kõikjal ümbritsevad sind "vajalike asjade" kujutud kehad. Nii kurdab tihti meie sõber, et ei saa ostetud leiba autosse panna kuna jälle on sipelgad end sinna sisse seadnud. Teine sõber ei saanud meiega samaaegselt poodi tulla, sest kartis, et äkki keegi pätsab tema kastiautost mõne talle kalli tränijupi, umbes nagu osad naised kardavad pidevalt, et kõik teised naised nende abikaasasid ära varastada tahavad. Valvasime siis vahetustega. Auto ei ole siin ainult sõiduvahend, vaid ka ladu, elukoht, tööpind ja sõber. Tihti nauditakse päikeseloojangut otse rannas aga auto seest või äärmisel juhul rannatoolilt otse autoukse kõrvalt parklast. Nii on siin USA vaibilikult palju maastureid, mis on aga euroopalikult väiksemad ning mõne kolmanda maailma sisustusega. Võib öelda, et automaailmas toimib siin edukas integratsioon eri kultuuride vahel.
MAKSUD
Vähe sellest, et autod on siin väga kallid, on siin ka väga korralik automaks. Nii, et kui Eestis oli suur furoor paarikümne kuni paarisaja euro üle aastas, siis siin maksad 500 kuni üle tuhande eurot aastas oma Hiina plastikkarbi eest. Sealjuures mida vanem auto mustema suitsuga, seda vähem tuleb maksu maksta. Mida keskkonnasäästlikum, seda rohkem kooritakse, sest rikastel on raha. Automaatkäigukast, värv ja muu säärane luksus mängivad suurt rolli hinnatõusu osas. Ka kindlustussüsteem on siin päris kummaline. Ainult kõige kallim kindlustusvalik katab sinu ja teiste osapoolte kulud. Kõik ülejäänud valikud, ja need ei ole ükski odav, korvavad vaid teisele osapoolele sinu tekitatud kahjud teatud summades, aga oma autot remondi ise. Sellepärast ongi siin nii palju lömmis, mõlkis, juppis ja puppis sõitvaid tegelasi.
RIIGI RAHAKOTT e TRAHVID
Üks asi, millega ma igati nõustun ja mis minu meelest oleks suurepärane lahendus ka Eesti liiklusesse on siinne trahvisüsteem ja kiirustõkked. Midagi nii julma ei ole ma varem kuskil mujal näinud. Liiklustrahvid on väga lihtsad - jääd esimest korda kiiruseületusega isegi vähesel määral vahele, saad ca 500 dollarit trahvi. Trahvi teeb liikluskaamera või foori üleval olev radar. Teisel korral on see summa veel valusam ja nii edasi ta läheb. Nii, et kiiruse ületamine on siin üsna võõras mure, sest pärast trahvi saamist peab oma vara hakkama oksjonile saatma. Ja kuigi kiiruse ületamist pärsib ka kohalike elustiil, kus enamus aega autoroolis läheb keeva vee kallamine termosest oma lahtisesse matetopsi, sugulastega WhatsAppi sõnumite saatmine (mida tehakse ka usinalt rollerit juhtides) või midagi mõnest oma väärtuslikust hunnikust üles tuhnimisele, siis 45 (jah, siinsed kiiruspiirangud on enamasti 45km/h linnas) alas võid vabalt sõita 20ga. Siin sellist reeglit ei paista olevat, et kui sõidad alla max lubatud kiiruse, siis takistad liiklust. Sest ka on väga okei jääda keset kitsast sõiduteed autoga seisma, et vastutuleva auto juhiga juttu puhuda. Teine tore liiklusreguleerimismeede on künnised ja kiirustõkked. Nimelt need on siin nii karmid, et kui isegi tähelepanemata neist 30ga üle sõita, lendab su auto lihtsalt pilbasteks. On nii kohutavaid nupse maas, kõrgeid künnised kui ka sissepoole kraave, mis on veel eriti jubedad. Lisaks on need enamasti paigutatud "anna teed" või "stop" kohtadesse, niiet kui muidu tahaksid olla ülbe jorss ja neid märke ignoda, siis nüüd on see sulle füüsiliselt võimatu kui sa ei taha oma sõidukiga just etendada mõnd Christopher Nolani filmi stseeni. See on minu meelest nii palju paremini lahendatud kui Eestis. Ja trahvid. Tundub, et siin kehtib põhimõte, et kui väga haiget saada, siis lihtsalt tõesti ei taha enam vigu teha.
LIIKLUS
Halvasti on siin aga liiklusmärkidega. Neid on kas väga vähe või üldse mitte, niiet pead enamuse ajast wild westis ise orienteeruma ja väga palju improviseerima. Kreatiivsetel inimestel on Uruguais kindlasti eeliseid. Kus ja kas tuleb teed anda - seda sa pead lihtsalt teadma; keset neljarealist teed on suvalised märgistamata läbivused, kust siis võib (vist) pöörata; kiiruspiiranguid kohtab iga mõne kilomeetri tagant ja ristmik ei lõpeta siin midagi; terve riigi peale ei ole ma näinud mitte ühtegi märki seoses reastumisega, read tulevad-lähevad, vaata ise; kiiruspiirangud lähevad tihti üle 90nelt 30le ilma hoiatuseta. Mind ajab see kõik megalt marru, sest minu jaoks on reeglid selged ja abistavad tähistused ja selline puusalt autojuhtimine koos teiste liiklejatega, kes võib-olla juhtimise asemel keskenduvad küünte lakkimisele või veepommide täitmisele, on lihtsalt tõsine kaua marineerinud puuks. Huvitav on ka see, et ringteid on siin kahesuguseid. On selliseid nagu meil, et annad teed ja kui sul on võimalus, lendad peale (ka mitmerealiste ringteede reastumist võite muidugi isegi ette kujutada siinsete sõiduoskuste juures) või siis on eesõigus ringteele sõitjal ning kõik ringteel olevad sõidukid peavad neile teed andma. Loomulikult suunatuled on siin ka täiesti arusaamatu lisavidin, mida, kui üldse kasutatakse, siis ainult väga loominguliselt.
Üks parimaid levinud, aga mitte autokoolis või liiklusseaduses ametlikult õpetatavaid manöövreid, mida siin armastatakse teha, on see, et kui tahad sooritada vasakpööret, siis selle asemel, et jääda teel seisma või reastuda vasakule ja oodata õiget hetke, siis sõidavad juhid paremale, tõmbavad end natuke rohkem tee kõrvale ja alles siis, kui tagant või vasakult kedagi ei tule, sooritavad pöörde üle kõikide ridade. Loomulikult ilma ühegi suunatuleta, et keegi jumala eest aru ei saaks, mis on sinu järgmine käik. Väga sniiki! Seda on siin pidevalt, et mitte midagi ei saa aru enda ees või ümber liikuvatest sõidukitest ja nende kavatsustest. Kõige idiootsemad mõtted võivad viimasel hetkel välja hüpata ja neid ette näha on pea võimatu. Seega nende "hooliv" ja "ettevaatlik" sõidutaktika võib tegelikkuses valmistada palju rohkem liiklusohtlikke olukordi kui nad ise mõelda oskavad. Vahest on tunne, et liiklejad on kõik mingist Hollywoodi komöödifilmist välja hüpanud vanurid, kelle load oleks pidanud ammu koju jääma. Rahulikult rullitakse sulle külje pealt sisse või sooritatakse vasakpööre üle terve kiirtee. Sama käib sellega, et igaks tegevuseks (pööramine, aeglustamine, seisma jäämine, tagurdamine, seismine) panevad nad põlema oma ohutuled. Seega ei tea sa kunagi, mida üks hädas plinkiv auto järgmiseks teha võib. Rääkimata sellest, et aru saada, millal neil on hädaolukord. Ka näiteks siis, kui auto hakkab 1km pärast sooritama pööret, paneb ta sisse ohutuled (mis asuvad enamasti eemal roolist), mitte suunatule (mis asub literally rooli küljes), et näidata kuhu ta plaanib minna. Või kui alandab kiirust 45lt 30le, paneb ta sisse hädaabituled. Ja sina tema taga mõtled, et "mis küll võib selle meistri mõtteis olla, kes selliseid manöövreid taob".
KKK
- Praktilisi tähelepanekuid: täispeaga sõita ei tohi (nagu USAs) aga liikluskontroll peaaegu et puudub.
- Põõsapolitseid ei ole aga vahest on kuskil harva mõni patrull, kes kontrollib, et sul oleks juhiluba.
- Siin saad sõita oma Euroopa loaga küll (eriti hea oleks kaasa võtta Transpordiametist see kõikide-teede-kokkuleppe-paber) aga üldiselt sõltub kõik politseiniku tujust.
- Parkimine on enamasti igal pool tasuta, ka linnades, aga parkida võid ainult sõidusuunas olevale teeservale. Saime trahvi kui parkisime üle tee ninaga vastassuunas. Kohad, kuhu parkida ei tohi, on enamasti tähistatud punaseks värvitud teeservaga (ja kohati on ka vastav liiklusmärk).
- Teed on erinevas korrasuse astmes. Palju on liiva-kruusa teed, eriti väiksemates kohtades ja kohati on üsna suured vaod, kuid rahulikult sõites pole midagi ületamatut. Teetööd liiguvad siin palju kiiremini kui Eestis, mis on üsna üllatav.
- Väga harv nähtus, eriti linnast natuke väljas kuid tihedalt asustatud kohtades, on ülekäigurajad. Nii, et mööda kiirteed libisedes näed mõlemal pool rannatoolide ja lastega ootavaid inimesi, kes paraja hetke saabudes kogu oma segasummasuvilaga üle tee silkavad.
- Ilma autota saab Uruguais päris hästi hakkama, sest nagu ennegi mainisin, on neil väga hea ja odav bussiliiklus. Pigem siis reisimise mõttes, aga praktiliselt igapäeva osas on siiski (eriti kui peres on lapsi) vajalik linnast väljas auto olemasolu. Meie esimesed kuud ainult jalgratastega 40 kraadises kuumuses oli paras katsumus. Vähemalt on see tehtud ja ei saa küll öelda, et me ei ole saanud täisväärtuslikku liikluskogemust.
Seega kokkuvõtlikult annan juhtimisoskustele ja liikluses viibimisele madalad 1 punkti (sest kuskil on ikka hullem) aga igasugusele liikluse mehitamata rahulikkuse reguleerimiseks ja trahvimisele 10 punkti. Mulle üldiselt väga meeldib autoga sõita ning siin on õnneks piisavalt rahulik, et keegi tuututama ei hakka kui veakese teed, aga ennast ajab küll jubedalt närvi, mis klounaad siin toimub. Positiivsel noodil lõpetades on alati tore koguda kogemusi ja meenutada kui jube oli sõita jalgrattal 40-kraadise palavusega, laps taga, mingist mäest üles. Nüüd ei paistagi napakas auto enam nii halb variant.
Comments
Post a Comment