Jalutuskäigud
Täna ma kõndisin oma üsna tavapärased 5km mööda kodulähedast rannajoont. Üritan igas päevas leida see aeg (ja ilm), et teha oma väike 4-8km ring. Enamasti käin kodu juures, vahel sõidan ekstra linna, et seal majade vahel ja rambla peal käia, aga et end võimalikult vähe sundida, kasutan ära hetkest meeleolu ja energialaengut, hüppan kohe pükstesse, teen selgeks kas on roosa tossu või Palladiumi sõjaväesaapa ilm ja ajan end kiiresti õue, enne kui jõuan ümber mõelda. Meil on väga tuuline (künka otsas, ookeani kaldal), nii et riidesse panemine on oluline osa jalutuskäigust. On vaja aru saada nii ilma temperatuurist, tuule suunast, tugevusest ja ka tema temperatuurist. Vahest on vaja tutimütsi aga lühikesi pükse. Tuulest ja tema suunast sõltub ka see, et kas ma ajaviiteks helistan kellelegi või kuulan muusikat, mõtlen või jorisen omaette. Tihti mõtlen inimestest, kes ka minu üllatuseks mulle meelde tulevad. Mõtlen neist, kellega pole aastaid suhelnud või mõnest töösuhtest. Minu mõtetes on palju neid, kelle olen justkui unustanud. Mõnel korral olen nendega ka uuesti ühendust võtnud, lihtsalt öelnud neile, et nad on minu peast läbi käinud. Paarile halvasti lõppenud suhtele olen ka kirjutanud, pooled on vastanud, pooled mitte. Niimoodi mõeldes tulevad pähe inimesed ja kohad, mille kohta poleks arvanud, et neid igatsen.
Meie kodukant on väga ilus - see on enamjaolt küll puhkuse ja suverajoon, nii et enamik majad on tühjad, aga majad on kenad, aiad hoolitsetud. Tänavad jooksevad eri mustritpidi, nii et saad teha nii ringi, kui ka ennast vahest mõne muukujulise jalutusega kostitada. Randa saab peaaegu igat teed pidi viie mintsase jalavaluga ja valikus on kolm erinevat randa - kivirand keskel ja emmal-kummal poolel ujumisrannad, üks minu lemmik selline väike ja paksu liivaga, kiiresti sügavaks minev sopike, kust edasi saab tegelikult veel neljandasse randa aga see on juba kaljune ja kivine, no ja sealt veel edasi on ju tuhandeid rannakesi. Nii võid lõputult käia kas Rio de la Platani või Brasiiliasse välja, kuidas soovid. Randadel on igal ühel oma nimi. Playa Verde (Roheline Rand), Playa Hermosa (Ilus Rand), Playa Grande (Suur Randa). Kui ma ei viitsi jalgu liivaseks teha, käin lihtsalt mööda ranna ääres kulgeva düüni kõrval oleval sõiduteel, kus sügisest kevadeni peaaegu mitte kedagi ei kohta. Nädalavahetusel ilusama sooja ilmaga roomavad mõned elulised välja, aga enamasti olen seal mina, ookean, üksindus, düünid, tühjad uhked majad ja igal aastaajal röökivad linnukesed. Vahest ka väiksed prullakad brasiilia merisead. Ja nii ka käin, mõtlen oma tuhandeid mõtteid, pean iseendaga peas podcaste ja intervjuusid maha, mõtlen, et kui ma tagasi Eestisse tuleks, siis olen mina nii palju muutunud, kas me üldse oleme oma sõpradega enam samal lainel. Samal ajal kaardistan rannaliival endale tuttavaid korjuseid - pingviinid, merilõvid, vahest on mõni suur merielevant või hüljes, linnud, ja loomulikult kalad. Igal rannal on ka oma erinevad merikarbid. Mõnikord täiesti ootamatult võib lainetena ühes rannas olla sadu või isegi tuhandeid kaldale uhutud suuri kalu. Siis tulevad kotkad buffeesse nokkima. Kotkaid olen näinud ka erisuguseid. Mul on isegi üks oma kotkakoht, millest ma vahest möödun - no selles rannas ei käi peale minu ja ühe kollase koeraga jooksva mehe küll mitte keegi. Mõnikord on merest kaldale uhutud hordides millimallikaid, kõik lähevad kiirelt haisema. Mõnikord on suured krabid. Mõnikord üksikud hiiglaslikud merikilpkonnad... Vaesed loomakesed on nüüd nende ilusate nimedega randadel, ootavad kuni türgi raisakotkad nad jupihaaval nahka pistavad. Enamasti tehakse see töö ära kiiresti, paari päevaga, aga kui korjus on juba liiga vana, siis rohkem ei taheta ja jäetakse nad sinna mädanema. Keegi teine neid ka ära ei vii. Hülgeid ei sööda, ei tea, kas nahk on liiga paks või mis (hülge)viga neil küljes on. Üks hiiglasliku hülge keha vedeles niimoodi kuid ja haises mis kole väga kaugele. Jalutada sai tuule järgi, muidu võis juhtuda, et kõnnid liiga kaua roiskuva hülge tuules. Surmalõhn on nüüd küll väga selgeks saanud.
Vahest on rannas väga palju üksikuna istuvaid puuvilju ja ka juurvilju. Alguses oli minu jaoks hirmus naljakas, et mida nad siin teevad, kuidas nad siia said, ja loomulikult, vaesest kohast pärit inimesena - kas neid kõlbaks ka süüa. Paar baklažaani tassisin algul koju ka, aga rohkem teistele näitamiseks. Kui juba pärast iga tuulisemat korda hakkas ilmuma välja lillkapsaid, sibulaid, ananasse ja kartuleid, hakkasin uurima, kas kuskil on pidevalt restoranilaeva hukud või mingi põnev pidu, millest ma kuulnud pole. Asi oli hoopis muu. See on Brasiiliast pärit afro-brasiilia usundile omane ohverdus merejumalannale, et too neid kaitseks ja muud sellist tähtsat, natuke mardi- ja kadrisandi asja ka juurde. Tänamiseks ja palumiseks visatakse või jäetakse väiksed hunnikud puu- ja juurvilju või valgeid lilli vette. Vahel on valged küünlad ja lausa puuviljakorvidki jäetud kui palve on väga kallis. Ma ise ei ole ühtegi sellist rituaali näinud, pidi eriti popp olema täiskuuajal. See selgitab ilmselt, miks neid andameid korraga nii palju satub olema. Nüüd kõnnin neist lihtsalt mööda, aga jätan kohad meelde, kui ajad peaks eriti raskeks minema.
Vahel käin majade vahel ka. Mul on oma pink, meie rambla lõpus, mis näeb (või peaks välja nägema) nagu raamat. See on vaatega otse ookeanile, kaljude alguse kohas, kus kalamehed turnimas käivad. Mina käin ka, istun seal, aga pepu on kondine (mul on tagumik pigem laiusesse kui sügavusse) ja kivid päris teravad. Suvel on kärbsed ja mutukad ka, kes minust ampsu tahavad. Aga mõnikord on nii mõnus, kui paks püks on jalas, istuda seal kuskil äärepeal, kust saab vahepeal suure lainega pihta ja selline tunne on nagu väiksel lapsel, kes lainete eest põgeneda "tahab", aga laseb end alati meelega märjaks teha. Majade vahel on üksikud inimesed, suvel rohkem. Lollakaid koeri on meie kandis üsna vähe, paar mokka longivad siin-seal. Ühel tänaval on üks kollane paks koer, kes on nüüdseks vist küll aastaotsa lamanud ühes ja samas kohas. Meenutab neid toredaid vanaonusi, kes veavad iga päev oma tooli kuhugi kohta ja lihtsalt istuvad. Ma usun, et tal on tegelikult üsna värvikaid lugusid kui keegi temast aru saaks. Majade vahel peab olema ettevaatlik ka, sest vahest võib mõni pontu välja karata. Aga ühes aias on uus väike hundikutsika pontu, keda ma läbi aia salaja päeval näppimas käin. Mõlgutan varguse mõtteid. Üks päev oli ta mere ääres, tundis mu ära (vähemalt seda ma tahaksin arvata), ja lakkus mu püksid piisavalt ilaseks, et need pessu panna. Omaniku sõna ta ei kuulanud, ja poleks arvanudki (siin ei kuula ükski koer sõna) aga ma ka ei lasknud ennast häirida ja edastasin pontule selged juhised, kuidas minu juurde põgeneda. Ta ei tulnud. Aga ma ootan siiani, mõnes asjas võin ma väga kannatlik olla.
Vahest ma kõnnin hästi kaugele. Mul on teises linnakeses üks jõgi, mis vahepeal on jõgi ja vahepeal mitte. St jõgi on ta ikkagi aga mõnikord kuivema perioodiga saab tema suudmest täpselt paarimeetrise osa pealt kuiva jalaga üle. Siis vahest ma enda huvi rahuldamiseks kõnnin selle jõeni, et lihtsalt vaadata, kes ta täna olla tahab. Seal lähedal on hästi kaunid paari puukesega liivadüünid, kus mu kotkad elavad, ning seal on rippsild, millest saab (äärmisel) vajadusel üle minna kui peaks ikkagi jõgi olema. Aga rippsild on selline asi, millest ma pigem üle ei läheks. Ükskord ma olin enda arvates hästi kaval. Läksin üle jõe (oli jõgi), võtsin saapad näppu. Mõtlesin, et kuna olen kohe oma sihtkohas (milleks oli kohvik), siis saan oma jalad õhus ära kuivatada ja liivast puhtaks. Nii sai. Aga tagasi tulles polnud asja hästi läbi mõelnud, sest kui oleksin uuesti end vees märjaks teinud, poleks ma elusees viitsinud kuskil liivahunnikus jalad taevapoole istuda ja neid puhastada, ega oleks ma soovinud käia ca 7km liivahõõrdelise sokiga saapas. Minu teekond võttis ootamatu pöörde, kui mööda jõesuuet üritasin leida kive, mille otsa hüpata (käes sõbranna left-overid), et üle jõe tarzanitada. Küll aga tundusid kõik kivid üksteisele märksa lähemal sealt kaugelt vaadatuna, kus ma mõni aeg tagasi seisnud olin. Nii, et mida rohkem mööda jõge ma edasi läksin, seda kaugemaks läks võimalus seda ületada. See oli nüüdseks ka väga sügav. Mõeldes tagasiteele (ja ringiga ikkagi rippsillale minemisele) murdus ka minu niigi peenike tagasitee ja varises vette. Õnneks olid mul friteeritud kalajäänused. Läbi katsumuste ja mõningase mõõduka ronimise tulemusel jõudsin ma siiski, vandunud, et seda ma kindlasti ei tee (!) rippsillani. Selleks ajaks olin ma saanud endale kaaslaseks kolm suvalist pontut. Ilmselt ihkasid nad rohkem minu taignas kala, kui olla minu teejuhtideks või moraaliupitajateks. Koju ma sain, paar merekarpi ka kaisus (olgem ausad, kes käib merekarbirannas ja ei tassi neid koju kaasa?), kalad alles ja väga uhke oma põikpäisuse osas, et jalad ei saanudki teist korda märjaks.
Jube rippsild
Rääkides märgadest jalgadest, siis mõnikord on meil nii paks udu, et paari meetri kaugusele ka ei näe ja siis ma panen jalga hästi kõrged kummikud ja lähen otse ookeani. Kõik on hall ja valge, midagi ei näe, midagi ei liigu. Oled jalgadega külmal ajal ookeanis aga jalad on kuivad. Ümberringi maa, ookean ja taevas on kõik üks. Natuke on hirmus ka, et äkki kõnnin valele poole ja üks hetk voolab vesi kummikusse. Üks sürr tunne tekib. Suurt midagi siis ei jaluta, pigem seisad künka otsas, vees, muudes kohtades, kus oled harjunud midagi muud nägema või tundma ja seekord seda seal pole. Midagi pole.
Comments
Post a Comment