Uruguai jalgpallis ja MMil

Meil on kodus tegelt 5 jalgapalli

Siia meie Uruguai algusaegade sisseelamise vahele teeme ühe ajakohase postituse, mis kuidagi ei lase end hilisemaks lükata. See on nimelt jalgpalli MM, ja kuna Uruguai, nagu enamus Lõuna-Ameerika riike, on väga suur jalgpalliriik, tuleb natuke lähemalt puudutada siinset jalgpallikultuuri ja kohutavat õudust, mille järel Uruguai taaskord 16ndik finaalidesse ei pääse. 

Üldine jalgpallikultuur Uruguais on tugev. Iga laps, naine, mees ja vanur oskab siin palliga nii mõndagi korda saata. Suvel on rannas üsna võimatu mitte sattuda vaatama mõnd liivajalka mängu. Palle veereb sinu rannalina poole igast küljest ja inimeste jaoks on iseenesestmõistetav, et matele ja rannatoolile lisaks on kõikjal toimetamas igas vanuses jalgpallihuvilised. Inimesed on läbi jalgpalli sõbralikud. Kui kuskilt mõni pall sinu suunas, ükskõik kas siis rannas, jalutades või mõnest spordiväljakust möödudes, satub, lüüakse see lahkelt tagasi ja keegi ei kohku ega tee nägu, nagu poleks seda näinud. Meie prullakas väike naabritüdruk oskas varbavaheplätudega nii hästi kõksida-koksida-toimetada, et tekkis tõesti tunne nagu oleks kõik uruguailased sündinud jalgpall süles. 

Kõik lapsed käivad vähemalt mõni aeg jalgpalli trennis. Rahainfoks võin öelda, et jalgpallitrenn meie väikses linnas kaks korda nädalas 45min maksab midagi 15 euri kanti kuus. Olukord näeb seal küll üsna kaootiline välja: lapsed jooksevad, rullivad ja märatsevad ringi, viis treenerit üritavad neid karjatada, palju on põhjatuid solvumisi, pikali viskamisi (ja muud lõunamaist jalgpalli), kuid enamus energiat läheb lastel väravasse löömise järgsele tähistamisele, mida nad teevad sajaprotsendiliselt nii nagu telkus. Räägin hetkel vanusegrupist 4-7, kus pooltel kuttidel (ja ühel daamil, kes on muideks täiesti suurepärane väravavaht) on selja peal kirjas Ronaldo või Messi. Aga kui vaadata järgmise vanusgrupi trenne, avaldub hoopis teine mängupilt - kõik on juba minu silmis vägagi professionaalsed mängurid. Mina oma eurooplase pilguga olen üsna häiritud sellest segadusest, mis väikeste laste trennis toimub, et isegi pealtvaatajana annab mu nutikell stressihoiatusi, aga kuidagi suudavad need vaprad treenerid nendest väikestest kaoseteenritest aasta-kahega teha edukad mängijad. Lisaks tavalisele jalkatrennile on siin väikses kohas ka spetsiaalne jalgapallikool, mis võtab asja vähe tõsisemalt. Olles käinud vaatamas paari turniirmängu 10aastase vanusegrupis, võin öelda, et uskumatul kombel näeb see välja nagu päris jalgpall ja avaldub üsna samal tasemel pilt, mis Eesti koondise mängudes. 

Sügisrannajalka

Minu jalgpalli vaatamise karjäär algas nii umbes 2010-2011 aasta paiku, kui sattusin Eesti koondise mänge vaatama oma tädimehega, kes püüdis mulle pähklitega selgeks teha, mis asi on suluseis. Kümme aastat hiljem sain ma lõpuks aru, mis asi see on. See MM olen ma võtnud oma hingeasjaks vaadata nii paljusid mänge kui see minu jaoks võimalik on, ja seni olen teinud väga tublit tööd ja vaadanud ära peaaegu kõik (maha magatud mänge saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel). Ja kui teid huvitab, siis jah, mänge, mis toimusid ühel ajal vaatasin ma nii telekast kui arvutist korraga. See on omamoodi mu enda väike sotsiaalne eksperiment, kus ma tahan olla täielikult sisse imetud sellesse kummalisse voogu. Vaatan mängude vahepeal sotsiaalmeediast jutte juurde, ja tõden, et äärmiselt lahe ja põnev on üle pika aja niimoodi nolada. Nüüdseks olen üht-teist näinud ja eriti oluliseks oma selleaastase MMi passimise juures pidasingi mängu stiile ja mängijaid endeid tundma õppida. 

Nii palju kui ajaloost teada, siis vähe sellest, et jalgpall on siin ääretult populaarne spordiala, on uruguailased selles ka väga head. 

"Jalgpall on siin nagu teine religioon." See võtab üsna hästi kokku, mis siin toimub. Oleme sellest rääkinud nii lihaletis oleva müüja, naabrimehe, Eesti aukonsuli, sõprade, pizzaresto omaniku kui mitmete teiste selle riigi esindajatega. 

Uruguai kannab oma MMi särgil nelja tärni, mis muidu peaks tähistama nelja maailmameistri tiitlit, kuigi sellega on natuke segane lugu. Nimelt enne kui FIFA korraldas ametlikult maailmameistrivõistlust, korraldasid nad Olümpia mängude raames jalgpalli võistlust. Sellel ajal võitsid uruguailased kaks Olümpia kulda (mida hiljem FIFA on ise tunnistanud kui meistritiitlite ekvivalenti). Küsimus on, ja ma ka ise olen selle üle väga kaua mõelnud ja pole siiani välja mõelnud, kus ma seisan, kas need kaks võidetud tiitlit enne praegusel kujul toimuvat võistlust peaks lugema samade võitude jadasse. Igal juhul oleks neid tärne ikkagi kaks, kui me isegi need Olümpial võidetud tähistused maha lahutaksime, mis on siiski päris hea saavutus, arvestades kui väheste riikide särkidel on üldse mõni tärn. Nii, et Uruguai on kindlalt jätnud endast maha tugeva jalgpalliriigi märgi. Mäletan isegi mina oma jalka MMide algusaja vaatamisest Suarezt, Cavanit, Muslerat ja Forlani.  

Kui otsida MMi raames Uruguais ühisvaatamisi ja üldist elevust rahva seas, siis tekib küll kerge pettumus. Kuigi igas bensujaama ja söögikoha telekas mängib pallipööritamine, on rahvas pigem tagasihoidlikuma vaibiga, kui oleks oodanud. Meie ootused olid ilmselt kõrgemad, et saab vaadata ühes suures jalkariigis inimeste elevust ja poolehoidu, kuid ei ole suuri ekraane, ühisvaatamisele kutsuvaid reklaame või ärevaid fänne kuskil näha. Oleme kohalike käest uurinud ka, et kas mänge vaatad ja mis asjast arvad, aga pigem kirtsutatakse nina, ollakse pessimistlikud Uruguai mängu suhtes ning tõdetakse, et ega muid mänge eriti ei vaadata. Olen aru saanud, et Uruguaile omaselt neid välismaailm eriti ei huvita, ning peale oma riigi mängude vaadatakse ehk mõnd Lõuna-Ameerika tiimi mängu, kuid seegi on pigem tõsisematele jalkafännidele. Poolehoid on tugevalt Brasiilia kasuks ning Argentiina neile ei meeldi. Kuigi paljudel on kodus väikeses suuruses Messi särke, on Uruguai ja Argentiina vahel üks paras rivaalitsemine ja naabrimeheviha. Seega hoitakse pigem pöidlaid brasiillastele, kes urukatele ka muudes valdkondades rohkem meeldivad. Sellest pikemalt mõnes muus postituses. Aga jah, siit kontinendilt välja vaadatakse pigem harva. Oleme omakeskis arutanud, et millest selline oodatust väiksem huvi MMi vastu ning jõudnud tegelikult päris paljudele huvitavatele järeldustele. Esmalt on raske muidugi võrrelda Eesti ja Uruguai huvi, kuna ühel riigil on lihtsalt nii palju jalgpalli koguaeg ümber, kuivõrd Eestis on huvi rohkem hajutatud - jalgpall ise pole koondise tasemel suurem asi, ning huvitutakse paljudest erinevatest spordialadest ja võistlustest korraga. Ehk on urukate jaoks lihtsalt väikene üleküllastumus ja vähene huvi, kui asi puudutab tiime ja riike, millest suurt midagi ei teata. Nende jaoks on jalgpall nii tavaline asi, et mis sellest MMist siis suurt numbrit teha. Kindlasti mõjutab ka nende suhtumist Uruguai praegune (või ehk nüüdseks ka endine) meeskond. Kuna oleme ikka igaltpoolt näinud ja kuulnud suurt kahtlust ja pettumust, siis usun, et tagasihoidlik ja upsakas Uruguai inimene ei julgegi mängule kaasa elada, kus kardab rahvusvaheliselt naerualuseks jäämist. Rohkem peaks küll häbi tekitama kohalikes telekanalites hordidena näidatavad reklaamid nende samade meeskonnaliikmetega viinerite, pudelivee ja pankade kohta. Nüüd ei suuda ilmselt ükski uruguailane süüa viinerit enam sama lõbusalt kui enne, mõtlemata see pikk vobelev seapepuaugusegu suus, sellele kuidas meeskonna ründaja vähem kui nädal tagasi näiteks kohtunikule kallale läks.
See kõik toob mind meie eriti katastroofiliste Uruguai meeskonna mängude juurde. 
Kui suure hurraaga mindi kotti lööma nii Saudi-Araabiat kui Roheneemesaari ja loodeti Hispaanialt viigimängu, siis reaalsus oli hoopis palju karmim. Esimene mäng tundus veel enam-vähem rööpas minevat, vähemalt olid söödud veel ilusad ja lineaarsed aga Roheneemesaared (kes pälvisid paljude nuubide seas selle aasta underdogi favoriidikoha) olid urukad juba nii verest välja löönud, et hakkas suuremat sorti soperdamine. Tõeline farss toimus aga mängus Hispaania vastu, kus vist võib öelda, et kõik, mis piinlikust valmistada sai, juhtus. Eraldi märgin ära, et Hispaania sai olukorrast väga hästi aru, ka neil oli juba kahju vaadata neid pisikesi siniseid mehikesi mööda väljakut lohisemas, et anti ära isegi palle ja Jamal (kes ei tea, uus imelaps) võeti ka pingile. Aga tänu asemel sellele haletsevale žestile hakkasid urukad hoopis hispaanlastele erineval viisil molli kütma. Mäng läks väga füüsiliseks - kellel istuti otsas, kellest sõideti läbi, kellest mööda... Internetis ringlesid humoorikad videod illustreerimaks, kui võikalt ja samas haledalt urukid hispaanlasi nüpeldasid, kuid ikka ja jälle tulemuseta. Staarväravavaht Muslera, olles oma viiendal MMil, oli juba küllalt kriitikat saanud oma eriti jubeda esitusega eelmistes mängudes, aga kui hispaanlaste värav tuli ka pealtnäha tema vea tõttu, palus staažikas mängija end ise pingile. Selliseid asju ei juhtu peaaegu mitte kunagi (2002 MMil Inglismaa, 20015 Real Madrid), et väravaht mentaalse murdumise tõttu mängu sees ise vahetust palub. Ja sellega murdusid ka viimased aruterakesed teiste Uruguai mängijate peades. See oli katastroofiline löök poiste niigi mannaterasuurusesse enesekindlusesse, et seal võeti kasutusele üks hale võte teise järel. Mina vaatasin mängu läbi sõrmede, sest see oli nii kole. Enamus ajast istusid ja viskusid mehed maha ja sõna otseses mõttes jonnisid. Kirsiks tordil muidugi Cannobio, keda peetakse niigi väga emotsionaalseks mängijaks, sai agressiivse käitumise ja mölisemise eest punase, mille peale krabas ta ise kinni kohtunikust ja kaotas niigi olematu enesevalitsuse totaalselt. Punase kaardi korral tuleb väljakult lahkuda, aga ta keeldus ka sellest, rullis seal veel mõni aeg ringi, käed tuuldudes igas asendis kuniks ta oma meeskonna riismed pidid ta väljakult ära saatma. Mida ta ka siis veel ei teinud! See oli kõik üsna mängu lõpus ning pärast lõpuvilet, tuli ta siiski veel korra tagasi. Raske oli vaadata. Oli piinlik, kurb, segane ja iga sekundiga aina hullem. 

Lõpuks sai meeskond ka FIFAlt trahvi, kuna keelduti minemast läbi ajakirjanike tsooni intervjuude andmiseks. Pärast seda canceldas Uruguai riik  eralennuki poiste kojutoomiseks ja nad kupatati lendama nagu tavalised inimesed, keda nad kindlasti kellegi silmis enam polnud. Nad on vähem.

See kõik oli see, mis paistis ekraanilt ja staadiumilt vastu. Küll aga on selle traagilise lõpu ja keskpaiga taga hoopis palju nukram lugu. Miks? Kuidas? 

Lühike vastus on garderoob. Lühike seletus lühikesele vastusele on, et kommunikatsioon ja inimtüübid rikkusid ühe riigi unistuse, ühe satsi noori mehi, ja minu silmad. Kuigi praegused Uruguai mängijad ei ole Suarez või Forlan, ei ole nad üldse halvad, mitmed neist mängivad Euroopa tippklubides nagu Real Madrid, Manchester United, FC Barcelona, Atletico Madrid ja on täiesti adekvaatsed tipppallurid. Nagu peetakse ka kõrgelthinnatud treeneriks Uruguai senist (ja nüüd, õnneks, endist) treenerit argentiinlast Bielsat. Esimene pilk sellele suures särgis tissidega vanamoelisele ätile oli minul pilt selge - minu mataõpetaja, kelle hiilgeaeg oli 70ndatel ja tema põhiloosung "my way or the high way". Ja seekord raamatu kaas ei valetanud. Hinnatud oma suure töö eest erinevate riikide tipppallurite treenimisel ja karmi mängutehnika rakendamisel, on tema töö kohta ka palju nurinat. Hiilgeajaks loetakse 90ndaid, kui paistis silma revolutsioonilse intensiivse ja survestava mänguga, kuid pärast seda lainet on suutmatu kohaneda muutuste ja ajaga. Umbes täpselt nagu nendel mataõpetajatel, keda ma mäletan. Sisuliselt ei töötanud tema taktika Uruguai meeskonna puhul, kus komistuskiviks said muuseas suhtumine treenerilt ("Kui ma näen, et mu taktika ei tööta, siis tuleb seda lihtsalt kõvemini teha"), arusaamatus mängijatelt, et mida minult oodatakse ("Ta ütles, et pressi rohkem, aga kes ja kuhu?"), pikaajalise puuriluku Muslera mängustiili totaalne ümber tegemine ("Muslera on väga hea üks-ühele, instinktiivne ja mentaalselt rahulik, aga temalt oodati vastupidiselt väravahti, kes mängib aktiivselt nagu kaitsja ja alustab rünnakuid"), mängijate soovide ja tugevuste ignoreerimine jne. Oma vanamoelise suhtumisega, et "jõuga saab alati" nagu näha, ta eriti kaugele ei jõudnud. Ignoreerides ka mängijate vigastusi ja ülekoormust, mida raskekujuline treening neile põhjustas, läksid väljakule segaduses, katkised ja emotsionaalselt hävitatud noored poisid, kellele garderoobis öeldi lihtsalt, et kui sa ei jõua, oska või saa aru, mida ma tahan, siis lihtsalt tee seda rohkem. Silma paistis see ka väljakul, aga kahjuks mitte maailmale. Maailma silmis jäid süüdi väravavaht, keda peetakse oma tiimi sabotööriks, ründajad, kes viimases ahastuses lunisid täiesti häbiväärsetes olukordades vigu kohtunikult, kaitsjad, kes sõitsid espanjollidele lihtsalt pasunasse. Nende meeste näod on igal pool kui klounide esituumik, aga tõre vana "professionaal", kes oskab ainult ühte valsisammu, saab vähemalt osaliselt (ja see osa on maailma ees ikka päris suur) puhtalt minema jalutada mõnd järgmist noorte gruppi peedistama. Lihtsalt selleks, et tema on maailma parim ja kõik teised on lollid. See, muide, on väga levinud üldine mõtteviis siinkandis. Mistõttu ka esmapilgul, kui ma Hispaania-Uruguai mängu vaatasin, tundsin kohe ära igapäevaelust tuttavad olukorrad, kus kui kohalik oma soovi ei saa, istub ta maha ja hakkab jonnima. Häbiga tunnistan, et kuigi kiresid uruguailaste tõelised värvid ka jalkaväljakul, oli selle taga palju kurvem ja tõsisem mure. Ma ei kujuta ette, mis tunne on minna terve maailma ette, teades, et sa ei tea mitte midagi, sa ei saa aru, mida sinult oodatakse, kõik, kuidas sa oled varasemalt mänginud, on tehtud ümber millekski muuks ja lisaks oled sa emotsionaaselt purustatud ja füüsiliselt sandistatud. Ca 3 aastat, mis Bielsa on neid jalgpallureid treeninud, on viinud Uruguai selles mängus maailma mõistes isegi pingilt tagasi koju teleka taha. Muideks, järgmine päev telekas viineri ja panga reklaame ei olnud, aga ülejärgmine päev tulid need tagasi. Eluga minnakse edasi, ükski uruguailane pole meile sõnagi MMi kohta rohkem öelnud, ka siis kui ma olen teema sinna ise viinud. 

Kurb oli nendest noortest, kes niimoodi otse-eetris ennast kaotasid, hiljem interneti poolt mutta tambiti ja teades nende südikat enesearmastust, kellel on ilmselt enesekindlusest järel vaid väike puuks.

Nii, et teinekord kui asjad tunduvad napakad ja üle mõistuse, võib selle taga olla üks vanamoeline mataõps, kes teeb asju maailmas ainukesena õigesti ja kui sina nii ei tee, saad kahe. Aga kahe saad sina, selle koju viid sina, emalt-isalt vastu pead saad sina ja mataõps läheb koju ikka teadmisega kui võimas ta on. 

Pall on enamasti ümmargune